12 Erootilised lood: Kolmekümne minuti reegel

Kolm ööd pärast kohtingut, mille olin kiirustades algusest lõpuni läbinud, panin oma öökapile analoogtaimeri ja seadsin endale ühe reegli: kolmkümmend minutit, ilma otseteedeta. See polnud karistus ega katse muuta naudingut kohustuseks.

[Peeter võtab aeglaselt, Esimene osa]

Olen kolmkümmend neli. Piisavalt vana, et teada paremini, aga ilmselt veel piisavalt noor, et seda unustada.

Kohting ise oli hea. Tegelikult isegi parem kui hea. Naersime õhtusöögi ajal, jäime veel üheks joogiks ja siis seisime tema maja ees, teeseldes, et kumbki meist ei oota, et teine esimese sammu teeks.

Tema suudles mind esimesena.

See oleks pidanud olema see osa, mida mäletan.

Selle asemel mäletasin, kui kiiresti ma kõik pärast seda muutusin mingiks testiks.

Suudle tugevamalt. Liigu kiiremini. Hoia hoog üleval. Veendu, et ta teab, et ma tahan teda. Veendu, et ma tundun enesekindel. Veendu, et poleks piinlikku pausi, mis annaks kummalegi aega mõelda.

Ühel hetkel pani ta käe mu rinnale.

"Peeter."

Ma peatusin.

"Võta rahulikumalt."

Ta naeratas seda öeldes, mitte polnud pahane. See tegi asja peaaegu hullemaks.

Ma noogutasin, proovisin aeglustada, aga kuidagi kiirustasin juba kahe minuti pärast uuesti.

Midagi kohutavat ei juhtunud. Keegi ei tormanud minema. Polnud mingit suurt läbikukkumist. Me lihtsalt ei leidnud seda hetke, kus mõlemad oleksid lõpetanud esinemise ja hakanud päriselt lõõgastuma.

Kui järgmisel hommikul lahkusin, suudles ta mu põske ja ütles: "Sa tead, et sa ei pea midagi tõestama, eks?"

Ma naersin, nagu see oleks nali.

Koju jõudes teadsin, et see polnud nali.

Nii et pühapäeva õhtul panin telefoni hääletuks, käisin duši all, vahetasin voodipesu ja koristasin öökapilt kõik peale lambi, taimeri ja väikese koti.

Kolmkümmend minutit.

Keerasin taimeri lõpuni, siis tagasi märgini.

Tiks. Tiks. Tiks.

Heli oli valjem, kui ootasin.

Istusin voodi otsale ja sundisin end hetkeks paigal püsima. See oli üllatavalt raske. Tavaliselt, kui olin otsustanud, et tahan vabaneda, käitus mu keha, nagu oleks mul pärast seda kuhugi kiire.

Täna polnud kuhugi kiiret.

Alustasin aeglaselt.

Mitte "aeglaselt" nii, nagu ma tavaliselt mõtlen, kui pean vastu kolmkümmend sekundit enne, kui kannatus katkeb. Päriselt aeglaselt.

Pöörasin esmalt tähelepanu hingamisele. Siis õlgadele. Siis sellele, kuidas pinge mu kehas muutus, kui lõpetasin sundimise.

Mõne minuti pärast võttis üle instinkt ja tundsin, kuidas liigun tuttava punkti poole, kus aeglustamine tavaliselt enam hea mõte ei tundu.

Peatusin.

Täielikult.

Esimene reaktsioon oli ärritus.

Teine oli üllatus.

Tunne ei kadunud. See muutus. See laienes, mitte ei tõusnud ühes sirges joonis ülespoole.

Võtsin viis aeglast hingetõmmet.

Siis alustasin uuesti.

Taimer näitas, et aega on jäänud 22:41.

"Pikk õhtu," pomisesin.

Tühi tuba ei vastanud.

Teist korda lähedale jõudes märkasin midagi, mis enne oli kahe silma vahele jäänud. Hoiatus ei saabunud korraga. Kõigepealt pingutus lõuas. Siis muutus hingamine lühemaks. Kõht tõmbus pingesse. Alles pärast seda tuli paratamatuse tunne.

Nii et peatusin varem.

Käed eemale. Pea tagasi. Hinga.

See tundus tobe ja samas kummaliselt hea.

Võtsin öökapilt väikese koti. Sees oli pehme viivitusrõngas, mille olin paar nädalat tagasi uudishimust ostnud. Ma ei oodanud sellest imesid, see polnudki eesmärk. Kasutasin seda, sest see muutis kogu asja teadlikuks, nagu oleksin otsustanud midagi õppida, mitte lihtsalt lootnud, et järgmine kord olen teistsugune.

Tiks. Tiks. Tiks.

Alustasin uuesti.

Seekord lubasin endal nautida ülesehitust, ilma et oleksin lõppu taga ajanud.

See oli uus.

Olin aastaid arvanud, et kontroll tähendab naudingu vastu võitlemist. Hambad risti. Mõtle millelegi igavale. Võitle oma kehaga, kuni hetk möödub.

See ei olnud üldse selline tunne.

Seekord jäin tunde juurde.

Kui see tõusis, märkasin seda.

Kui see muutus liiga teravaks, astusin tagasi.

Kui see pehmenes, tulin tagasi.

Kui aega jäi 14:06, peatusin taas.

Kell 8:52 jäin kauemaks seisma.

Kui aega jäi 4:11, naersin vaikselt, sest taimer oli muutnud õhtu millekski eksperimendi ja isikliku väljakutse vahepealseks.

Olin ka rohkem erutunud kui ammu varem.

Mitte sellepärast, et oleksin endale midagi keelanud.

Vaid sellepärast, et lõpuks pöörasin päriselt tähelepanu.

Viimased kaks minutit olid kõige raskemad.

Iga instinkt ütles, et õppetund on juba käes. Võin taimeri peatada. Võin otsustada, et kakskümmend kaheksa minutit on piisavalt lähedal. Keegi ei saaks teada.

See mõte pani mind muigama.

Seal see jälle oli: esinemine, isegi üksi olles.

Nii et ootasin.

Hingasin.

Lasksin tundel tõusta, kuni kogu keha tahtis kiiremini liikuda, siis aeglustasin hoopis.

Kolmkümmend sekundit.

Peatusin täielikult.

Tiksuv heli täitis toa.

Kümme.

Üheksa.

Kaheksa.

Sulgesin silmad.

Kell helises.

Ma ei liigutanud.

Kolme sügava hingetõmbe jooksul jäin täpselt sinna, kus olin.

Siis alustasin uuesti, ilma taimeri, ilma reeglita, ilma et oleksin midagi võita tahtnud.

Kui lõpuks endal lõpetada lubasin, oli vabanemine tugev, aga see polnud see, mis minuga kõige rohkem kaasa tuli.

Kõige rohkem jäi meelde minut enne seda.

Valik.

Tunne, et suudan märgata, mida mu keha teeb, ja reageerida enne, kui kõik muutub automaatseks.

Heitsin pea padjale ja kuulasin vaikust, kus enne oli olnud tiksuv heli.

Kohtingul olin võtnud aeglustamist kui kõhklust.

Täna tundus see enesekindlusena.

Võtsin rõnga ära, panin tagasi kotti ja keerasin taimeri jälle kolmekümnele minutile, enne kui selle sahtlisse panin.

Mitte sellepärast, et peaksin seda harjutust igal õhtul tegema.

Vaid selleks, et seda meeles pidada.

Järgmisel korral kellegagi koos olles ei tahtnud ma veeta õhtut, püüdes näida kontrolli all olevana.

Tahtsin seda päriselt tunda.

Kolmkümmend minutit hiljem sain lõpuks aru, et kontroll ei tähenda tagasihoidmist.